Pärast Teise maailmasõja lõppu, kui TPI hakkas üha rohkem elama noorte õppejõudude ja tudengite tasakaal, algas TPI spordivaimu uus ajajärk. Õppejõud, keda varem peeti passiivseteks akadeemikuteks, hakkasid murdma traditsioone ja astusid tudengite ridadest välja, et osaleda spordivõistlustel. KAPA meeskond ei olnud pelgalt õppejõudude kogum, vaid tõeline ühtne tiim, mille eesmärk oli korvpalli kaudu mitte ainult tervist edendada, vaid ka õppejõudude ja tudengite vaheline barjäär maha võtta.

Aastatel 1954–1957 liitusid KAPA ridadega õppejõud ja korvpallurid Vello Volt (ϰ7), Anatoli Lavrov (ϰ11), Raoul Üksvärav (ϰ6) ja Bernhard Saar (ϰ8), mis kinnistas meeskonna tuumiku. Ees olid juba kapakad Roman Ott (ϰ4), Harry Erm (ϰ15), Ilmar Kleis (ϰ5), Evald Kalda (ϰ9), Olev Tapupere (ϰ13) ja Jaroslav Dudkin (ϰ3). Peagi selgus siiski, et laupäevased treeningud ei sobinud kõigile koduste kohustuste tõttu. Pingeid ennetades hakati koos käima kolmapäeviti ja nii kujunes tavaks, et kolmapäeva pärastlõunal leiab kapakad alati instituudi spordihoonest.

1960. aastate lõpus oli KAPA meeskond jõudnud tasemeni, kus platsil võis näha kaht kahemeetrimeest – Märt Vaiku (ϰ10) ja Üri Suurt (ϰ14) –, mis tegi neist Tallinna ühe tugevama meeskonna. KAPA tõusis esile kui omaaegne rahvasportlik tiim, mis osales ka Balti spartakiaadidel ja teistel võistlustel ning sai rahvusvahelist tähelepanu, eriti oma esmakordsel külaskäigul Kaunasesse, kus kohalikud kolleegid ei suutnud uskuda, et õppejõud osalevad spordivõistlustel täie tõsidusega. Mäletame juhtumit, kus asjur sai järjekordsest sarjamängust teada vaevalt tund enne selle algust. Kohale jõudis neli meest, esimese poolaja keskel oli neid juba 12 ja teisel poolajal võinuksime mängida kahe täiearvulise meeskonnaga.

KAPA meeskond muutus kiiresti tõsiseks konkurendiks ja mängis oma aega, sest kõik selle liikmed – olgu need õppejõud, tudengid või laborandid – pidasid spordivaimu au sees. Kõik käisid korralikult harjutamas, et jõuda meeskondlikult tipptasemeni. Spordivõistlused, nagu TPI korvpallimeistrivõistlused ja Kalevi turniirid, olid täis emotsioone ja mälestusi, kus KAPA näitas oma parimaid külgi. Võisteldi palju, aastas oli 20 kuni 30 mängu. Lisaks suurematele turniiridele peeti palju sõpruskohtumisi. Loetleme mõned vastased: Kultuuritöötajate Ametiühing, Noorte Hääl, Tööstusprojekt, ENSV Rahvamajanduse Nõukogu, Pöögelmanni-nimeline Raadiotehas, Elektromontaaž, Majak ja palju teisi meeskondi nii Tallinnast kui ka mujalt.

Aastad aga möödusid ja nagu igas meeskonnas, muutus ka KAPAs asi – mõned vanad mehed lahkusid, noored tõusid, aga meeskondliku vaimu ja vankumatuse säilitamine jäi alati esmatähtsaks. Mängu reeglid muutusid, aga KAPA vaim jäi. Isegi kui mõni mängija ei jõudnud tihti platsile, ei saanud mitte ükski kapakas jätta oma vaimset panust andmata. Isegi pärast seda, kui KAPA võidud Tallinnas hakkasid vähemaks jääma ning meeskonnad muutusid mitmekesiseks ja sõltumatuks, olid kõik selle liikmed tihti endiselt seotud ühtse meeskonnana – oma kolleegide ja tudengite jaoks. Harri Erm on KAPA kohta tabavalt kirjutanud: „Kuni maailm mängib veel korvpalli – tegeleb sellega ka KAPA … Tuleb aga suur veeuputus ja maailm hakkab tegelema ainult veepalliga, mängib KAPA ikka edasi korvpalli! Kus? See on juba  nende asi, kes siis elavad.“

KAPA kui korvpalliklubi teekond, oma üles ja alla liikumistega, kajastab täpselt õppejõudude, tudengite ja kohalike sportlaste võitlusvaimu ning seda, kuidas need kõik ühendasid oma jõud ühes eesmärgis: tervise ja meeskonnatunde hoidmine läbi spordi, mis kasvatas ka pärandit, mida täna teatakse KAPA vaimuna.