Kui tänapäeva tudeng kurdab, et bussi ootamine on tüütu, siis kujutage ette 1963. aastat. Just siis alustas oma teed Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI) emeriitprofessor Priit Kulu. See oli aeg, mil Mustamäel polnud veel õiget transporti, rääkimata praegusest linnakust – siin laius lihtsalt tühi väli.

Hruštšovi eksperiment ja öised rännakud

Priit Kulu sisseastumise aasta oli eriline, sest kestis veel nn Hruštšovi eksperiment. See tähendas, et esimesel aastal ei olnud tudengielu sugugi ainult loengud ja peod – terve rühm pidi käima täiskohaga tööl. Priidu rühm (tuntud kui MM-13) töötas Talleksis kahes vahetuses.

Kujutage ette olukorda: õhtune õppetöö lõpeb, aga töövahetus tehases kestab kella poole kaheni öösel. Kuna transporti sel kellaajal ei liikunud ja Sõpruse puiesteedki polnud veel olemas, tuli Mustamäelt linna, Gagarini puiestee ühikasse, vantsida jalgsi. See 7–8 kilomeetrit öist kõndimist oli karastunud tudengitele aga tavaline asi. Keevitajaoskused, mille Priit Talleksis omandas, on tal muide veres tänaseni – kvalifikatsiooni hoidmiseks võtab ta keevitusaparaadi kätte korra-kaks kuus praegugi.

Auditooriumis laudade peal magamine

Sisseastumine ise oli juba omaette ooper. Eksamite ajal ööbisid tulevased tudengid Toompeal majandusteaduskonna auditooriumites – magati otse laudade ja isegi tahvlite peal. Priit tuli TPI-sse Põltsamaalt, keskmise hindega 4,3, ja kuigi konkurents oli tihe, sai ta sisse. Tollal oli eriti populaarne autotranspordi eriala, kuid Priidu süda kuulus masinaehitusele.

Tudengielu jagunes laias laastus kaheks: linnamehed ja maamehed. Priit meenutab, et maamehed olid sageli õnnelikumad, sest neil oli ühiselamus tugev kamba vaim – seal õpiti koos, tehti projekte ja laboritöid. See rühmavaim oli nii tugev, et MM-13 rühmakaaslased saavad kokku igal aastal kuni tänaseni välja, kuigi lõpetamisest on möödas juba üle poole sajandi.

Kuidas 5 rublaga härrasmehena elada?

Raha oli muidugi napp. Tavaline stipendium oli 35 rubla. Aga kui tudengil juhtus taskus olema viis rublat, oli ta tegija: selle eest sai tolleaegsetes “kõrtsides” korraliku õhtusöögi ja veel kaks õlut pealekauba. Kodust toetust Priidul suurest perest tulles palju loota polnud – heal juhul sai kaasa koti kartuleid ja tüki pekki. Seetõttu tuli õppimise kõrvalt pidevalt tööd rügada, olgu siis laborantidena või suvel rängas põllutööl rukkist kaites.

Hirm “kroonusse” mineku ees

Distsipliin oli karm. Kui kuus kogunes 20 tundi põhjuseta puudumisi, ootas ees visiit dekaani juurde. Kõik teadsid, et ülikoolist välja viskamine tähendas otseteed “vene kroonusse” ehk Nõukogude armeesse – see hirm oli piisav motivaator, et asjad joonel hoida.

Meenutustest ei puudu ka värvikad õppejõud. Näiteks matemaatik Arnold Humal, kes kirjutas kõik sõna-sõnalt tahvlile. Eksami ajal armastas ta aga ajalehte lugeda ja sahistada, teeseldes, et ei näe, kuidas tudengid konspektidest maha kirjutavad. Kuid ega see kergelt päästnud – pärast tuli ikkagi lahendada kaks rasket ülesannet, millega põrusid paljud, kes vaid kopeerida lootsid.

Kokkuvõttes oli see aeg täis rasket tööd, jalgsi rännakuid ja suurt ühtehoidmist. Priit Kulu, kes on TPI-ga seotud olnud juba 63 aastat, on elav tõestus sellest, et see kool karastab tõelisi mehi ja naisi.

Nii et kui järgmine kord Mustamäel peahoone ees seisate, mõelge korraks nendele aegadele, kui siin oli vaid liiv ja entusiasm!

Fotod:

TPI pulbermetallurgia laboratooriumi töötajad laudade taga, vasakult vanemteadur A. Laansoo, vaneminsener V. Kudrjavtsev ja labori juhataja Priit Kulu, 1977.a. (TTÜM F 3228); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum

TPI pulbermetallurgia laboratooriumi juhataja tehnikakandidaat Priit Kulu (paremal), teaduslik juhendaja dotsent tehnikakandidaat L. Valdma ja vaneminsener V. Kudrjavtsev, 1977.a. (TTÜM F 3224); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum