Aastal 1988 Tallinna Tehnikaülikooli astunud tänane teadusprorektor professor Jarek Kurnitski mäletab aega, mil tudengielu nägi välja täiesti teistsugune kui täna. Algselt unistas noor Kurnitski hoopis arhitektuurist, kuid kuna käelised joonistamisoskused polnud Kunstiakadeemiasse sissesaamiseks piisavad, sai tema teiseks valikuks ehitus. Kuigi mõtteis mõlkusid ka füüsika õppimine Tartus, majandus ja juura, tundus ehitusinseneride töö väga käegakatsutav ja tähtis. Esmalt astus ta kütte ja ventilatsiooni erialale, kust õnnestus peagi üle minna üldehitusele (tööstus- ja tsiviilehitusse).

Tol ajal olid headel üliõpilastel üllatavalt suured stipendiumid. Kuna õppeedukus oli hea, oli stipendium niivõrd korralik, et bussi ootamise asemel sõitis Kurnitski Õismäelt ülikooli tihti hoopis taksoga. Keskkooliaegne tippsport jäi ülikooli tulles teadlikult kõrvale, et keskenduda täielikult õppetööle ja reaalainetele.

“Roheline konn”, Juku arvutid ja mürisevad ventilaatorid

Tänase kaasaegse ülikoolilinnaku asemel tervitas tudengeid mõneti teistsugune keskkond: näiteks praeguse raamatukogu kohal asus angaari moodi roheline ehitis ehk niiöelda Roheline Konn. Digitaalseid õppevahendeid polnud ja arvutid olid hiigelsuured. Uue arvutuskeskuse hoones (praeguses Mektory majas) asusid aga toonased Juku arvutid, kus sai lahendada matemaatilisi lisaülesandeid. Tekstitöötlus käis algusaastatel DOS-ipõhistes redaktorites ning alles diplomitöö kirjutamise ajaks jõudsid kohale Windows ja MS Word.

Ajastu tehnoloogiline mahajäämus Läänest oli silmatorkav. Kurnitski meenutab näidet tehnikaülikooli 3. korpuse katusekorruselt, kuhu paigaldatud suur ventilatsioonisüsteem mürises ja vibreeris sisselülitamisel nii tugevalt, et see tuli kohe välja lülitada ja jäigi kasutult seisma. Maju sel ajal ei soojustatud ning soojus oli peaaegu tasuta. Just need elulised kütte-, ventilatsiooni- ja hilisemad niiskusprobleemid tekitasid Kurnitskis sügavama huvi ehitusfüüsika ja hoonete sisekliima vastu.

Rühmavaim, Põlva malev ja sõjalise kateedri mäss

Toonases õppetöös oli väga tähtis roll 30–35-liikmelistel tudengirühmadel ja tugeval rühmavaimul. Ehkki dekaanid hoiatasid aktustel ranged olles, et „vaadake vasakule ja vaadake paremale – iga teine kukub välja”, aitas tugev rühmasisene kokkuhoid nõrgematel kaasas püsida ja eksameid läbida.

Erilisi mälestusi pakuvad murrangulised aastad 1980ndate lõpus. Kurnitski kursus pidi käima Tondil sõjalises kateedris, kuid tegu oli tüütu nõukoguliku kohustusega. Tudengid otsustasid ühiselt, et nad lihtsalt ei lähe enam sinna – selle tudengimässu tulemusena pandigi Tondi sõjaline kateeder kinni ja ideoloogiline õpe lõpetati, kuigi dekaan pidi vahejuhtumi tõttu tagasi astuma.

Kordumatu kogemuse andis ka 1989. aasta Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev Põlvas Otteni rühmas. Kuna rühma esialgsed juhid ei ilmunud esimesel nädalal kohale, valisid tudengid vaid üheaastase ülikoolikogemusega Kurnitski oma rühma meistriks ehk ehitusjuhiks. Malev pakkus tohutult värvikaid meenutusi ja toonases ebaefektiivses majanduses ka väga head teenimisvõimalust.

Soome-seiklus ja tagasitulek Tehnikaülikooli

1990. aastal avanes võimalus minna suveks tööle Soome ülikooli laborisse. Ehitusfüüsika dotsent Lennart Sasi valis Kurnitski välja muuhulgas selle tõttu, et noormees ei küsinud kordagi, kui suur sealne palk on. Kahenädalase intensiivkursusega soome keele selgeks õppinud Kurnitski kandis oma TTÜ kahe aasta ained Helsingi Tehnikaülikooli (tänane Aalto Ülikool) üle ning jätkas seal õpinguid kuni doktorikraadi kaitsmiseni.

Järgmised 22 aastat iga nädal Tallinn-Helsingi laeva vahet pendeldanud Kurnitski jõudis Eestisse tagasi tänu laeval toimunud juhuslikule kohtumisele akadeemik Jaak Viloga. Vilo õhutusel võttis ta ühendust toonase teadusprorektori Erkki Truuvega, taotles sihtgranti ning alustas 2012. aastal Tehnikaülikoolis professorina. Täna juhib ta teadusprorektorina ülikooli teadustegevust ja oma uurimisrühma, hoides samal ajal endiselt sidet Soomega.