Kui küsida TPI (tänase Tallinna Tehnikaülikooli) vilistlaselt ja ettevõtjalt Argo Ladvalt, millised olid tema ülikooliaastad 1980. aastatel Mustamäel, tuleb vastuseks soe muie ja meenutuste jada, mis võiks välja anda terve viietunnise etenduse. Saue poisina Keila 1. Keskkooli 1983. aastal lõpetanud Argo tee ülikooli ei kulgenud aga sugugi sirgjooneliselt – vahele mahtusid autojuhiamet, Nõukogude armee sapööriõpe ja mitmed seiklused, mis tagantjärele panevad mujuma.

Isa sõna ja „kõrgharidusega kellassepad”

Pärast keskkooli lõppu mõlgutas Argo mõtteid, et äkki ei lähegi kohe edasi õppima. Afganistani sõda käis ja Nõukogude armeesse võtmine oli kindel värk – loogika ütles, et teeb teenistuse ära ja vaatab siis edasi. Suvel töötas ta isa tööjuures geoloogias autojuhina, kuni isa saatis ühel päeval konkreetse sõnumi: kahe nädala pärast hakkavad eksamid, tule koju ja mine katsetele!

Nii astuski Argo 1983. aasta sügisel TPI-sse peenmehaanika erialale. Tehnikahuvi oli mehel veres, sugulased ja neli aastat eespool õppinud vend olid samuti siinsamas tarkust omandanud. Nagu Argo ise meenutab, kutsuti peenmehaanikuid tol ajal muiates „kõrghariduse kellassepadeks”, ehkki õppekavasse kuulusid juba ka elektroonika, arvutiteadus ja tänapäeva mõistes robootika.

Õppetöö oli põhjalik ja teoreetiline baas nii tugev, et vajalikud skeemid, valemid ja graafikud tulevad sõpradega koos töötades või tegutsedes meelde veel aastakümneid hiljemgi. Texas Instrumentsi suure ekraaniga teaduslik taskuarvuti aitas näiteks joonestada kursusetöö graafikute punkte nii täpselt, et õppejõududel oli tõeline rõõm mehe usinust vaadata.

„Juurikas ja Ladva” ning väärikad õppejõud

Nõukogude aja tudengielu jagunes kaheks: rangelt akadeemiline õppetöö ja pöörane olme. Argo alustas 1983. aastal, kuid peagi tuli võtta kaheaastane akadeemiline puhkus Nõukogude armee jaoks. 1986. aastal tuldi teenistusest tagasi (kus muide saadi selgeks ka sapöörioskused ja leitnandi paberid ehk oskus sildu õhku lasta) ning 1990. aastal lõpetati kool. Alguses alustanud 51 tudengist jõudis lõpudiplomini 24.

Üks legendaarsemaid lugusid esimeselt kursuselt juhtus füüsikalaboris. Argo sõitis igapäevaselt rongiga Sauelt Nõmmele ja sealt bussiga Mustamäele. Valida oli kahe rongi vahel: ühega jõudsid kohale 20 minutit varem, teisega jäid viis minutit hiljaks. Sel hommikul jäädi rühmavend Juurikaga laborisse kümme minutit hiljaks. Kuri õppejõud uuris rangelt: „Teie nimed?” – „Juurikas, Ladva!” vastasid poisid. Õppejõud pahandas kohe, et jätku naljad ja öelgu oma päris nimed, sest ei suutnud uskuda, et kohal ongi korraga Juurikas ja Ladva.

Õppejõududest meenutab Argo sooja sõnaga eelkõige nende härrasmehelikku hoiakut ja teravat, britilikku huumorimeelt. Kui tudengil ei tulnud asi välja, ei öeldud kunagi, et sa oled loll, vaid noogutati mõistvalt: „Sul on arenguruumi.” kui akadeemik Humal 1986. aasta sügisel suri, läksid teklitega poisid austusavaldusena õppejõud hauda laskma. Professor Maasik, kaheksakümnele lähenev füüsikaakadeemik, pigistas eksamitel maha kirjutamise suhtes silma kinni, kui tudeng pani spikri väärikalt teise lehe kõrvale, mitte ei sahkerdanud laua all.

Spikrite ehk „pukside” tegemine oli omaette teraapia. Nende käsitsi läbikirjutamine andis enesekindluse, aga kui koopiaid oli vaja, läksid käiku kommikarbid. Norma tehase koopiamasinate juurde pääsemine nõudis kavalust, sest paljundusmasinad olid riiklikult salastatud, et keegi lendlehti ei trükiks.

Tähetorni vundamendist laevale „Tallinn”

Kust võttis 80ndate tudeng peo- ja elamisraha? Muidugi suvetöödest ja juhutöödest! Argo ja tema sõpruskond ei käinud malevas, vaid tegid hoopis ehitus- ja lühiotsi. Tähetorni hotelli vundament on osaliselt just nende kaevatud. Lisaks tassiti vagunitest tsementi ja savi, lükati öösiti sahkadega lund ning töötati Linnahallis või piimakombinaadis.

Kui rühmapeoks oli raha vaja, sammuti dekanaati sekretär Virroki juurde – tohutult meeldiva ja õiglase naisterahva juurde, kus keegi rühmakaaslastest kirjutas avalduse „raske majandusliku olukorra” kohta ning saadud toetus läks otse ühiskassasse.

Stipendiumi ja õlle hinna vahel valitses tol ajal range matemaatiline suhe. Üks stipendium võrdus täpselt nelja kasti õllega: kast õlut maksis 10 rubla ja stipp oli 40 rubla. Kui õlle hind tõusis, korrigeeriti peagi ka stipendiumit, mis inflatsiooni tuules tõusis lõpuks 100 rublani.

Lõpupidu 1990. aastal peeti Nõukogude laeva „Tallinn” restoranis. Kuigi kaupluste letid olid täiesti tühjad, oli tudengite pidulaud äge: igaüks tõi midagi kaasa. Argo lend oli ühtlasi ajalooline: nemad olid täiesti esimene lend, kes sai TPI asemel Tallinna Tehnikaülikooli diplomid.

EV-märgiga Niva, Riia miilits ja Ida-Saksamaa seiklus

80ndate aastate teine pool tõi kaasa laulva revolutsiooni ja vabadusetuule. Öölaulupeod ja Rock Summer tehti täie hooga kaasa. Autodele kleebiti Nõukogude mürgi SU asemel uhkelt märk „EV” (Eesti Vabariik).

Sõjaväekaaslaste kaudu oli Argol sõpru ka Lätis. Kui Riia linna peatänaval (tol ajal Ļeņina iela) sõber Aigarsiga kõnniti ja miilitsaautole veidi liiga julgelt otsa vaadati, viidi poisid putkasse kinni. Seal aga räägiti end kiirelt vabaks: miilitsad ei teadnud Nõukogude Liidu pärapõrgust pärit ametnikena, mis koht see Eesti on, pidasid eestlast välismaalaseks ja viskasid poisid kiiresti hirmuga minema, et „välismaalasega” sekeldusi ei tuleks!

Edasi võeti aga ette veelgi suurem seiklus. Sõber Peeter oli läinud Berliini ülikooli õppima ja saatis kutse. Kaks autot – Niva ja Žiguli – ning kuus tudengit põrutasid Ida-Saksamaale. Kümme päeva muretut tudengielu Berliinis ja Leipzigis jäi meelde kogu eluks, eriti kui saksa õlle kätte sai toonases vääringus umbes 20 kopika eest.

Palupera bussisõit ja 30 aastat peidetud tõde

Sõpruskonna traditsioonilised pidutsemised viisid neid tihti Lõuna-Eestisse Paluperasse. Kuna kaineid autojuhte oli võimatu leida, rentis seltskond bussipargist bussi. Ühel korral sattus selleks linnaliinibuss, mille uksed logisesid ja kus 20-kraadise pakasega oli bussi sees täpselt sama külm kui väljas.

Ühest sellisest sõidust sündis mälestusväärne seiklus Tartus Kaunase restoranis. Rühmavend Ivo oli kaasas oma väikese poja Taaviga. Pärast pidu selgus aga, et üks poiss ei mäletanud eelmisest õhtust suurt midagi. Sõbrad ei saanud heast võimalusest loobuda ja luuletasid rühmavennale kokku uskumatu loo: väites, et poiss olevat läinud restoranis kõrvallauas olnud peieliste juurde, puhunud seal küünla ära, pannud Taavi laua peale tantsima ja võtnud lese tantsima! Poiss oli viisakas Lõuna-Eesti kutt ja põdes juhtunut nii kõvasti, et ei julgenud pikka aega kojugi minna.

Alles 30 aastat hiljem, viis aastat tagasi toimunud lennu kokkutulekul Haapsalus, tunnistati sõbrale viimaks üles, et tegelikult ei juhtunud Kaunase restoranis midagi piinlikku ja kogu lugu oli sõprade vemp.

Krantsist ülemuseks: „Run, Forrest, run!”

Pärast kooli lõpetamist 1990. aastal ootas tegelikult suunamine Statistikakomiteesse, kus ametinimetuseks pidi saama ülimalt kõlav „statistikakomitee arvutite perifeerseadmete insenermehaanik”. Argo nihverdas end sellest aga kõrvale ning läks praktika ja diplomitöö kaudu tööle Harju Elektrisse.

Korraga toimus metamorfoos: koolipingis vigureid teinud noormehest sai üleöö ülemus. 40–45-aastased kogenud töömehed hakkasid äkki noore ülemuse eest peitma seda, kuidas nad tööajal viina võtavad. Kõigiga aga kohaneti ja eluga läks edasi.

Tagasi vaadates võtab Argo Ladva oma elufilosoofia ja ülikooliaastate õppetunni kokku kahe lemmikfilmi „Rentslimiljonär” ja „Forrest Gump” kaudu: tuleb hoida silmad-kõrvad lahti ning tegutseda põhimõttel „Run, Forrest, run!”. Kogu aeg peab liikumises olema, siis laabuvad ka kõige keerulisemad olukorrad!