Kui Mustamäel valitsesid füüsika, kuvahoidikud ja Moskvitsid

Tänapäeva Mustamäe liiklusmüra ja autode laviini keskel on raske uskuda, et 1970ndatel oli pilt hoopis teine. Emeriitdotsent Arvo Mere meenutab, et kui tema 1975. aastal tehnikaülikooli (tollal TPI) majja jõudis, oli tänavatel autosid nii vähe, et praegusega ei anna võrreldagi. Enamik liikus bussiga, aga Arvo ise putitas hiljem isast jäänud Moskvitsi, et liigelda Mustamäe, Kopli ja tollase Kalinini tänava õppehoonete vahet.

Kuidas juhusest sai füüsikaõppejõud

Arvo ei tulnud majja üldsegi õppejõuks, vaid hoopis Ukrainaga seotud pooljuhtide sõjalise projekti peale. Kuid saatusel olid teised plaanid. Kateedrijuhataja Taisja Trofiimova märkas Arvo CV-s sõna “füüsika” ja tegi kiire pakkumise: „Mis sa siin ikka seda projekti teed, tule ja õpeta ka üliõpilasi!“. Nii algaski 1. septembril 1975 tema pikk karjäär assistendina.

Toona oli füüsika absoluutselt kõigi erialade õppekavas. Isegi majandustudengid pidid läbima kolmeosalise füüsikakursuse, mida tänapäeval enam keegi sellises mahus ei saa. Töökoormus oli meeletu – 16 tundi nädalas, lisaks nädalavahetustel toimuv kaugõpe.

Õppevahendid olid muidugi omaette ooper. Kui harjutustunnis valitses veel vana hea kriit ja tahvel, siis loengutesse ilmus kuvahoidik ehk imemasin, kuhu sai kile peale tindiga kirjutada ja pilt projekteeriti selja taha ekraanile. See oli tollal tõeline loengupidamise tipptase. Õpikutega oli aga kitsas – trükitud konspekte polnud ja tudengid pidid raamatukogust terveks semestriks õpiku laenutama.

Kas teadsite, et ülikoolis katsetati vahepeal ka teadmiste kontrolli perfokaartidega? See kukkus aga ruttu läbi, sest aukude torkimine aknasse oli tüütu ja vahel läksid augud lugemisel lihtsalt sassi.

Kaugõppe nädalavahetustest on Arvol aga meeles üks eriti muhe lugu. Kord tormas praktikumi vihane naine, otsides oma meest, kes väitis, et käib Tartust Tallinnas füüsikaõpingutel. Kui selgus, et mees pole semestri algusest saati kordagi kohale jõudnud, sai selgeks, et füüsika oli lihtsalt hea ettekääne armukese juures käimiseks.

Varietee ja Soome blokid

Arvo elu polnud ainult valemid. Tudengipõlves Tartus tegeles ta kulturismiga ja teenis raha restoranis Kaunas varietees oma keha näidates. Palk oli 3 rubla õhtu ja “nii palju süüa kui jaksad” – viimane oli eriti popp Arvo ühikakaaslaste seas, sest toitu sai ka koju kaasa võtta.

Hiljem, juba Tallinnas, täitis ta oma raadiotehnika huvi sellega, et paigaldas inimestele telereisse “Soome blokke” ja tegi remonditöid.

Arvo Mere lugu on meenutus ajast, mil ametiredelil tõusmine oli unistus, esimene töölaud kuulus kunagi rektorile endale ja teadust tehti siis, kui eksperimendiks vajalik seade asus 200 kilomeetri kaugusel.

Kas sul on ka meenutusi Mustamäe ülikoolielust? Jaga neid meiega dokumentalistika@taltech.ee