Tänapäeva tudengile võib tunduda uskumatu, kuid 1970ndatel oli Mustamäele sõitmine nagu tõeline reis maale – tee oli pikk ja Mustamäe ise ei jätnud esmapilgul mingit sügavat muljet. Kuid just nendel samadel uutel ja arenevatel Mustamäe tänavatel kees tol ajal kirev, naljakas ja kohati täiesti absurdne tudengielu.

Meie retroblogi seekordseks kangelaseks on emeriitprofessor Dago Antov, kes jagas meiega mahlakaid ja siiraid meenutusi oma teedeehituse õpingute ajast Tallinnas. Pühime tolmu mälestustelt ja hüppame ajas tagasi!

Salapärane võõras Balatoni rannal ehk kohtumine rektoriga

Pärast neljandat kursust avanes teedeehituse poistel esimest korda elus erakordne võimalus pääseda välismaale – ja mitte kuskile mujale kui Ungarisse! Tollal oli see tohutu sündmus. Pärast kolmenädalast põnevat ringreisiriiki viidi väsinud ja veidi omapäi jäetud eesti tudengid nädalaks ülikooli puhkekodusse imelise Balatoni järve äärde, mida ungarlased olid taevani kiitnud (kuigi eestlastele meenutas see pigem lihtsalt natuke suuremat Harku järve).

Poisid peesitasid rannas ja nautisid suve, kui järsku ilmus ei-tea-kust täiesti tundmatu meesterahvas, kes hakkas nende vastu elavat huvi tundma: kes nad sellised on, kust tulevad, kus õpivad ja kuidas elu läheb? Pärast tunniajast tihedat usutlemist sai ühel Dago sõbral villand ja ta küsis veidi ärritunult: “Kes te üldse olete?”

Võõras muigas ja vastas rahulikult: “Aga ma olen üldse uus rektor teil siin.” Võib vaid ette kujutada tudengite nägusid rannaliival.

“Lugupeetav kuulaja…” – eksperiment tühjas auditooriumis

Teedeehitajate erialaõpe oli tõsine, kuid krutskeid täis. Üks legendaarsemaid õppejõude oli betoonsildasid õpetanud dotsent Hans Mägi, kelle loengud toimusid laupäeva hommikuti. Laupäeval koolis käia polnud muidugi kellegi unistus, kuid Hans Mägil oli üks armas harjumus – ta astus alati klassi ja alustas täpselt sama lausega: “Lugupeetavad kuulajad, meie tänase loengu teema on…”

Tudengid otsustasid teha triki. Nad leppisid kokku, et auditooriumi läheb ainult üks grupivend ja kõik ülejäänud peidavad end ukse taha. Kuidas reageerib õppejõud, kui klassis on vaid üks inimene?

Dotsent Mägi astus klassi, vaatas üksikut tudengit, ei pilgutanud silmagi ja alustas vankumatult: “Lugupeetav kuulaja, meie tänase loengu teema on…” ja alustas loengut. Professionaalsus ja huumorimeel käsikäes.

Polkovnik Bogomolov ja konjakilotrii

Sõjaline õpetus oli kord nädalas kohustuslik ja tekitas poistes alati parajat kõhedust, sünkroonis teadmisega, et eksamil läbikukkumine tähendas sama suurt ohtu kui mis tahes teises aines. Lisaks tähendas ülikoolist väljaheitmine seda, et tuli minna kaheks aastaks Nõukogude armeesse – see oli poistele meeletu motivatsioon õppimiseks.

Kuskilt levis aga jutt, et sõjalise õpetuse eksamineerija polkovnik Bogomolov – omamoodi pisike ja mitte just kõige intelligentsem mees – võtab kergema eksami nimel meeleldi vastu “külakosti”. Poisid panid rahad kokku ja ostsid kalli konjaki . Seejärel tõmmati liisku, kes peab selle eluohtliku kingituse polkovnikule otse koju viima.

Liisk langes ühele õnnetule grupivennale, kes võttis südame rindu ja toimetas pudeli kohale. Kingitus võeti küll lahkelt vastu, kuid tulemus oli tragikoomiline: kõik grupivennad said eksamilt puhtalt läbi, välja arvatud see vaene poiss, kes konjaki kohale viis.

Aknast vabadusse ehk professorite salatee

Kui Gorbatšovi ajal algas glasnost ja perestroika, tõi see kaasa ka omamoodi kummalisi kontrollimismeetodeid. Ülikoolis hakati rangelt jälgima, et töötajad ikka tööajal kohal oleksid. Fuajeesse pandi valve, kus igalt väljujalt küsiti aru: kuhu minek ja miks sel kellaajal?

Dago Antovil oli aga üks salajane eelis – tema kabinet asus esimesel korrusel ja sealt sai otse läbi akna õue astuda. Seda mugavat ja vaba teed hakkasid peagi innukalt kasutama ka teised õppejõud ja lugupeetud professorid, kes soovisid märkamatult ja ilma valvurite küsimusteta vabadusse pääseda.

Rühmavaim, mis kestab läbi aastakümnete

Kui Dago ja tema kursusekaaslased 1970ndatel alustasid, võeti rühma vastu 25 inimest. Nende hulgas oli esialgu ka neli tüdrukut. Üks neist lahkus küll kiiresti – selgus, et isa oli talle teedeehitust tungivalt soovitanud, kuid tüdruk ise oli tegelikult hoopis klaverimängija. Ülejäänud kolm tüdrukut küll nendega koos ei lõpetanud, kuid sõpradena suheldakse tänaseni.

See kursus oli ja on tõeliselt eriline. Nende lõpetamisest on möödunud 47 aastat ja nad on pidanud täpselt 47 rühma kokkutulekut. Igal suvel saadakse kokku. Vaid üks kord jäi kohtumine tehnilistel põhjustel vahele, kuid see lahendati järgmisel aastal lihtsalt kahe kokkutulekuga.

Sellist ühtehoidmist ja rühmavaimu tänapäeva hajutatud õppekavade ja vabade valikainete ajastul kahjuks enam nii tihti ei kohta.