Kui täna tunneme Mart Mini kui lugupeetud teadlast, siis tema tee tippu ei olnud sugugi sirgjooneline akadeemiline rada. See oli pigem segu metsa sees raadiote kokkuklappimisest, liftis kinni istuvate inimeste päästmisest ja kulturismist.

Alguspunkt: Elektrita onn Saue metsas 

Pärast 1944. aasta märtsipommitamist jäi Mini pere peavarjuta ning isa ehitas Saue metsa sisse “onni”, kus polnud isegi elektrit. Mart meenutab seda aega kui ilusat “metsainimese” elu, kus vanemad õpetasid loodust austama ja linnupesi vaid kaugelt vaatama.

Kuna naabripoisil aga elekter oli, tekkis sealt huvi tehnika vastu – pööningult leitud juppidest klapiti kokku esimesed raadiod. Just sealt, ragiseva Ameerika Hääle ja Louis Armstrongi džässi rütmis, sündis mehe elukestev raadiohuvi.

Tudengipõlv: Pidusid peeti hoolega 

1960ndate ülikoolielu oli täis vabadustunnet ja ootusi, sest hirm stalinismi ees oli kadunud. Mart tunnistab muigega, et talle meeldisid nii tüdrukud, naps kui ka peod. Muusika oli elu süda – tantsiti rock’n’rolli ja twisti nii hoogsalt, et klubijuhataja pidi vahel tantsupaare korrale kutsuma.

Raha teenimiseks ei peljanud noormees rasket tööd. Ta alustas laadijana Normas, kuid liikus peagi liftimehaaniku valvesse. See oli strateegiline lüke: kui parajasti keegi Tallinna peal lifti kinni ei jäänud, sai valvekorra ajal rahulikult õpikuid tudeerida. Päästetud inimesed olid muidugi enamasti õnnelikud, kuigi vahel tuli ette ka kirumist nõukogude tehnika aadressil.

Kuidas armumine ja rattasõit teadust päästsid

Mart Mini diplomitöö kirjutamine Pöögelmanni tehases ei läinud just lepse reega. Ühel maikuul meelitasid naabripoisid ta autostopiga Peipsi äärde, kus Kauksi restoranis jäi Mardile silma üks vigurivändast ettekandja-neiu. Diplomitöö ununes sinnapaika ning sõbrad pidid üksi edasi põrutama, sest Mart otsustas paigale jääda.

Kool jäi õigel ajal lõpetamata ja uksele koputas vene kroonu. Siin tuli appi aga vana jalgrattaõnnetus, mil kord mäest alla tuisates oli Mart ninapidi maha lennanud ja saanud korraliku põrutuse. Arstlik kontroll uskuski, et mees pole sõduriks kõlblik ning nii sai Mart lisa-aasta, mil ta lõpuks esimeste arvutitega tutvust tegi ja oma “ägeda” diplomitöö viie peale kaitses.

Kulturistist teadlaseks 

Kas teadsite, et Mart Min oli 1971. aasta Eesti meister kulturismis? Sport oli talle oluline, alguses kergejõustik ja suusatamine, hiljem poks, et pidudel tekkivates rüselustes võitjana väljuda. Kulturism nõudis aga nii ränka distsipliini ja täpset söömist, et pärast meistritiitlit otsustas ta selle katki jätta. Ühtlasi hakkasid liiga suured musklid ka elu segama.

Edasine tee viis ta juba tõelise teaduse rüppe: mentor Hanno Sillamaa toetus, teaduskraadi kaitsmine Kiievis ning hiljem külalisprofessori koht Münchenis, kus ta teenitud raha eest oma esimese Lada ostis.

Täna, aastakümneid hiljem, suhtleb Mart oma noorpõlve tuttavaga WhatsAppi vahendusel, loeb talle luuletusi ja tähistab peagi oma 65. pulma-aastapäeva naisega, kellega on koos elanud alates 1971. aastast. Tõeline eluõppetund sellest, kuidas ühildada kirg teaduse, spordi ja muidugi ka väikese vimka vastu.