Sarikate pealt seitsmendasse auditooriumisse: Karl Õigeri meenutusi 1950ndatest

Kui täna jalutavad tudengid mööda Mustamäe moodsat campust, siis emeriitprofessor Karl Õigeri mälestustes helisevad hoopis teistsugused ajad. See on lugu poisist, kes ronis isa ehitusobjektidel sarikate peal ja joonistas oma talumaja plaane juba algkoolis, teadmata veel, et ühel päeval saab temast Eesti ehitusinseneride suurkuju.

Läbi raskuste Tartu tehnikumist Tallinna

Õigeri tee inseneriteaduse juurde algas Tartu Ehitustehnikumist, kuhu sissesaamine polnud 1950ndatel sugugi lihtne. Lisaks tugevatele teadmistele matemaatikas ja saksa keeles tuli rinda pista ka ajastu poliitiliste pingetega. Tänu toetavale õppealajuhatajale ja suurepärasele õppeedukusele sai temast aga eeskujulik tudeng, kes nautis isegi kõrgendatud stipendiumi.

Tallinna Tehnikaülikooli (tollase TPI) uksed avanesid talle pärast tehnikumi kiitusega lõpetamist. Tallinna jõudes ootas teda ees legendaarne dekaan Heinrich Laul, kes suunas noormehe elama Narva maantee ühikasse – majja, mis oli nii puhas ja peen, et seal oli isegi parkettpõrand.

Kopli sarm ja “reformvoodi” niveliiris

Tollane õppetöö toimus Koplis. Karl meenutab, et kuigi Kopli hoone tundus esialgu võimas ja isegi veidi sünge, harjus sellega ruttu. Erilist sarmi omas seitsmes auditoorium, kus peeti kõik olulised matemaatika kontrolltööd, ning vahetunni ajal oli tudengitel kombeks koridorides ringiratast jalutada ja omi mõtteid mõlgutada.

Tudengielu ei koosnenud aga ainult valemitest. Õigeri kursus oli tõeliselt värvikas – koos temaga alustasid õpinguid hilisem näitleja Mikk Mikiver, tantsuõpetaja Ants Tael ja kuulus arhitekt Peep Jänes.

Mikiveri näitlejaveri lõi välja juba geodeesia tundides. Õiger meenutab muigega, kuidas kord pidid tudengid niveliiriga teises toas asuvat mõõdulatti vaatama. Kui järg jõudis Mikiveri kätte, ootas ta, kuni terve saal jäi hiirvaikseks, vaatas pikalt seadmesse ja hüüatas siis dramaatiliselt: “Issand, see on justkui reformpõhjaga voodi!”.

Tööle “orjaturule”

Ülikooli lõpetamine ei olnud kerge – 30 alustanud tudengist jõudis diplomini vaid 13. Pärast lõpetamist ootas ees tollane “orjaturg” ehk kohustuslik tööle suunamine. Karl soovis jääda Tallinnasse ja nii algaski tema karjäär Tallinna Ehitustrustis ja hiljem Männiku suurpaneelide tehases.

Algus oli konarlik, sest praaki oli tehases üle 60% ja öises vahetuses tuli ette isegi ohtlikke seiku. Ometi just need praktilised kogemused, sealhulgas tehnikumis õpitud silikaaditehnoloogia, andsid talle põhja, mille pealt sündis hiljem tema kuulus õpik ehitiste renoveerimisest.

Lisaks ehitustarkustele mängis Õigeri elus suurt rolli muusika. Ta õppis mängima nii viiulit kui mandoliini ning laulis meeskooris. Proovidest naasmine oli tema jaoks kui “puhastustulest läbi käimine” – hääl oli puhas ja meel hea. Huvi sümfooniaorkestri vastu viis teda tihti kontserdisaali teisele rõdule, kus ta jälgis dirigentide märkusi, et mõista muusikat süvitsi.

Karl Õigeri meenutused on meeldetuletus, et inseneriks ei sünnita ainult raamatute taga, vaid läbi elukogemuse, huumori ja armastuse oma eriala vastu. Need on lood, mis on ehitanud meie ülikooli vundamendi.

Foto (Karl Õiger keskel): Näituse “Leo Jürgenson 100” avamine, seisavad (vasakult) Rein Küttner, Karl Õiger, 18.jaan. 2001.a. (TTÜM F 7634:9); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum; TTÜM_F7634_009_pisipilt.jpg