Tänapäeva nutimaailmas on raske ette kujutada aega, mil keeruliste masinate juhtimist ehk automaatikat õpiti ilma ainsagi kalkulaatorita. Ometi just sellises põnevas ja murrangulises ajas kulges emeriitdotsent Boris Gordoni tudengipõlv. Tema meenutused maalivad meile pildi ajastust, kus Mustamäe oli alles tekkiv “joon” silmapiiril ja ülikoolielu täitsid tõsised teadmised, metskondade saunapeod ning sügisene kartulivõtt.

Valik Tallinna kasuks ja “ebausutav” sisseastumine

Kuigi Borisi õpetajad vene õppekeelega koolis soovitasid tungivalt suunduda Moskvasse või Peterburgi, sest just seal peeti haridust “õigeks”, otsustas tema jääda truuks Tallinnale. Kuna teda huvitavat eriala vene keeles ei õpetatud, ei lasknud Boris end heidutada ja asus õppima eesti keeles, mida ta vabalt valdas.

Sisseastumiskatsed aastal 1965 olid karmid – viis eksamit, kus konkurents oli tihe. Huvitav on seik eesti keele eksamiga: et mitte ebaausalt viit punkti saada pelgalt “viieminutilise lobisemise” eest, rakendati tema puhul kahepallist süsteemi – ta sai “kolme”, et teistega võrdsemalt konkureerida.

Üleminek koolipingist ülikooli oli paljudele tudengitele šokk. Kui koolis kontrolliti teadmisi igapäevaselt, siis ülikoolis valitses pool aastat täielik vabadus. “Õpetajad lootsid selle peale, et kui sa siia tulid õppima, ju siis sa tahad õppida,” meenutab Gordon. See tähendas aga, et eksamisessiooni ajal tuli kogu hiiglaslik materjal korraga omandada.

Matemaatika laual ja arvutamine vändaga

60ndate õppejõud olid omaette legendid. Meeldejäävaim oli matemaatika õpetaja Aleksander Garšnek, kes saabus loengusse jalgrattaga, tõmbas kätte pikad kummikindad ja ronis esimeses tunnis suurele lauale, et kõigist tudengitest pilti teha.

Arvutustehnika oli tollel ajal aga puhas mehaanika. Kasutusel olid lükatid (logaritmilised joonlauad) ja kuulus “raudne Feliks” – vändatav aritmomeeter, millega tehti laborites täpsemaid arvutusi.

Mustamäe sünd ja ühikaelu

Boris mäletab hästi aega, mil Nõmme mäelt alla vaadates hakkas tekkima Mustamäe joon – vanade eramajade vahele kerkisid esimesed viiekordsed majad. Õppetöö algas algul Koplis, kuid peagi kolis tegevus Mustamäe uutesse korpustesse, mis ehitati kummalises järjekorras: algul viies, siis neljas, kolmas ja teine.

Tudengielu ei piirdunud muidugi ainult raamatutega. Kuna automaatika eriala oli poiste seas ülipopulaarne – Borisi rühmas oli 24 poissi ja vaid üks tüdruk –, korraldati ühiseid üritusi “Peda” või “Pisipeda” tüdrukutega. Populaarsed olid metskondade saunad ja suured peod.

Traditsiooniline septembrikuu möödus kolhoosis kartuleid võttes. See oli aeg, kus õpiti mängima bridži ja male abil kohalikele poistele “koht kätte näidati”. Gordon meenutab lõbusat lugu, kuidas kohalik traktorist tahtis tudengitega malet mängida ja talle soovitati “soojenduseks” rühma ainsat tüdrukut Viivet. Mõne minutiga oli laud tühi – selgus, et Viive oli Eesti tšempion males.

Pärand, mis kestab

Boris Gordon jäi ülikooliga seotuks uskumatuks 55 aastaks – viis aastat õppimist ja 50 aastat tööd samas majas. Tema lugu on tunnistus ajastust, kus side õpetaja ja õpilase vahel oli vahetu, kus loengutele Juri Lotmani juurde sõideti öise rongiga Tartusse ja kus haridus oli midagi, mida püüeldi kirega.

Need olid ajad, mida meenutatakse ikka ja jälle – naeratusega suul ja veidi kummastava tundega, kui kiiresti on maailm tegelikult muutunud.

Foto: TPI tootmisprotsesside automatiseerimise probleemlabori vaneminsener Boris Gordon koostamas viskosimeetrite kataloogi, mai 1977.a. (TTÜM F 3022); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum