Kas teadsid, et omal ajal võis ülikoolis füüsika loengu materjal kaduda sõna otseses mõttes kraani all või et kindralite tulekuks võidi muru roheliseks värvida? Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige Arvo Oorn meenutab oma 1970ndate tudengipõlve – aega, kus saatused otsustati malevasuvedel ja insenerimõte sündis lükati abil.

Miks just inseneriks?

Arvo Oorn astus TPI-sse 1971. aastal. Valik ei olnud juhuslik, kuigi süda kiskus ka kunsti poole – ta oli käinud aastaid kunstiringis ning õppinud Tallinna 46. keskkoolis (tänane Pelgulinna Gümnaasium), kus valitses loov õhkkond. Otsustavaks said aga vanemate suunised: keemikust ema ei soovitanud tervise huvides keemiat õppida, Tallinna Politehnikumis elektrit õpetanud isa aga suunas poja tööstusautomaatika poole. Peamiseks motivaatoriks oli tollal aga paljudele see, et ülikoolis õppimine päästis sõjaväest.

Konspektid, klaastahvlid ja esimene kalkulaator

Tollane õppetöö meenutas Arvo sõnul veidi „kloostrikooli“: õppejõud lugesid teksti ette ja tudengid konspekteerisid hoolega. Eriti meeldejäävad olid füüsika loengud, kus kriidi asemel kirjutati dušiga klaastahvlitele. Kui tahvlid täis said, tulid laborandid ja pesid need puhtaks – kui sul tekkis küsimus loengu alguse kohta, oli see info juba sõna otseses mõttes kanalisatsiooni uhutud.

Tehnika areng oli aga kiire. Kui Arvo õpinguid alustas, oli ainuõige tööriist lükati. Millalgi kolmandal kursusel ilmus rühma esimene kalkulaator, millesse vanema koolkonna õppejõud suhtusid umbusuga, leides, et „õige insener arvutab lükatega“. Arvutitega puututi kokku peamiselt arvutuskeskustes, kus programme söödeti masinatele ette perfolintidel.

Malev – koht, kus sündisid perekonnad ja sõprused

Malev (EÜE) oli tudengielu lahutamatu osa. Arvo veetis malevas kolm suve: Roelas, Sadukülas ja viimaks Budapestis. Malev ei olnud ainult töö, vaid ka kultuuride sulatusahi. Budapesti rühmas olid koos Arvoga näiteks tänased suurkujud nagu Olav Ehala ja Tõnu Kaljuste. Just malevas leiti sageli ka elu armastus – Arvo kohtas oma kaasat samuti malevas ja nad on koos olnud juba 50 aastat.

Absurdne sõjaväelaager: muru värvimine roheliseks

Pärast ülikooli lõpetamist ootas värskeid diplomeeritud insenere ees kolmekuuline sõjaväelaager Kaliningradis. See oli aeg täis nõukogude süsteemi absurdi. Kõige eredamalt on Arvole meelde jäänud episood, kus kindralite visiidiks valmistudes värvisid osa poisse äärekive valgeks, teised aga pihustasid koltunud muru aerosoolvärviga roheliseks, et väeosa uhke välja näeks.

Teadusest ja tööst

Arvo jäi pärast lõpetamist ülikooli juurde tööle, tegeledes põnevate valdkondadega nagu sulatametalli transportimine elektromagnetvälja abil ja lineaarmootorid. Kandidaaditöö kaitsmine oli omaette ooper, viies teda nii Moskvasse, Kiievisse kui Odessasse, sest Tallinnas puudus vastav kaitsmisnõukogu. Tema nimel on märkimisväärsed 21 autoritunnistust (leiutist), mille saavutamiseks tuli kirjutada üle 60 avalduse.

Arvo Oorni meenutused maalivad pildi ajastust, kus vaatamata ideoloogilisele survele ja tehnilistele piirangutele leidsid noored viise, kuidas olla loovad, teha tippteadust ja tunda elust rõõmu.

Foto: Arvo Oorn, TPI elektriajamite ja jõuelektroonika kateedri vaneminsener, tehnikakandidaat, portree (TTÜM F 2989:13); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum