Kas te kujutate ette aega, mil Mustamäe oli alles suur ehitusplats ja ülikooli neljandas korpuses keemiatunde tehes tuli aknad pärani lükata, et mitte laboris tekkivate aurude kätte lihtsalt ära lämbuda? Just selline oli elu 1960ndate lõpus, kui emeriitprofessor Malle Krunks oma teekonda Tehnikaülikoolis (tollal muidugi TPI-s) alustas.

Kas kohvikudirektor või elektroonika?

Aastal 1967 oli Malle valiku ees. Teda veendi tuliselt õppima toidutehnoloogiat – lubati ju lausa kohvikudirektori kohta. Tol ajal oli see kõva sõna: “defitsiit” oli kuningas ja kohvikujuhatajal olid kõik uksed valla. Malle valis aga elektroonika erimaterjalide tehnoloogia ja kuigi elu viis teda hiljem hoopis keemia radadele, ei kahetse ta valikut põrmugi.

Malle polnud tüüpiline “pidutseja-tudeng”. Miks? Sest ta oli tippsportlane, Eesti koondise vehkleja. Sel ajal kui teised tudengid hommikuni tantsu vihtusid, pidi Malle mõtlema, et kell pool seitse ootab juba jooksuring. Treener oleks kohe aru saanud, kui õhtul oli klaasike liiga palju tõstetud – siis ei tulnud vehklemisest lihtsalt midagi välja. Sport õpetas aga midagi hindamatut: oskust oma aega planeerida ja ennast mitme tegevuse vahel balansseerida.

Säravad isiksused ja “anekdootlik” füüsika

Toonased õppejõud olid omaette klassist. Professor Kukk tegi pooljuhtide füüsika loengutest tõelise teatri-väärilise elamuse. Ta rääkis keeruliste valemite vahele anekdoote ja lugusid, mis aitasid matemaatilisest rägastikust läbi närida. Eksamil piisas vaid loo meenutamisest, kui juba hakkas ka teaduslik tõde hargnema.

Oli ka värvikamaid hetki – näiteks dotsent Varvas, kes alguses sportlasi üldse ei sallinud, aga kui Malle talle kolmandal kursusel erialaaines “viie” lauda lõi, võttis õppejõud oma sõnad tagasi: “Sa ei ole ikka päris sportlane!”.

See oli aeg, mil kõik käis tutvuste kaudu. Autojuhikursustel oli Malle kui TPI töötaja täiesti “nähtamatu”, kuni tuli aeg teste teha. Kui teised grupi liikmed – kes töötasid raamatu-, kinga- või toidupoodides – nägid Malle kiirust ja tarkust, muutus suhtumine kohe. Pakuti kingi ja kleite, aga Mallele piisas ühest suitsuvorstilatist lapse sünnipäevaks. See oli elustiil – “sahker-mahker”, nagu ta ise muigab.

Voodilinadest loosungid ja uus algus

Esimesel aastal, kui vabaduse tuuled puhuma hakkasid, kulus Koplis aega laboritöö asemel ka loosungite õmblemisele. Kodust toodi voodilinad, mis pooleks rebiti ja pikkadeks plagudeks õmmeldi, et siis nendega lauluväljakule marssida.

Pärast taasiseseisvumist oli Malle uue alguse ees. Tal oli diplom ja kraad, aga maailm oli muutunud. Ta ei andnud alla: ta rajas oma uurimisrühma, koolitas 20 doktoranti ja on tänaseni uhke oma elutöö üle – nii teaduses kui ka oma tublide laste kasvatamisel.

Malle Krunksi lugu on meeldetuletus, et särav isiksus ja sirge selg peavad vastu igale ajahambale.