Kas mäletate veel aega, mil lumi oli valgem, mustvalged filmid väärtuslikumad ja tudengite lemmikrestoranist viidi salaja kaasa terveid serviise (ja vahel ka mõni tugitool)? Seekordses postituses astume ajas tagasi 1970ndatesse. Meie teejuht on emeriitprofessor Roode Liias, kes alustas oma teekonda tollases Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI) 1971. aastal.

Sisseastumiseksamid Koplis ja radiaatoril istumine Mustamäel

Roode Liiase tee TPIsse algas nii, nagu paljudel Tallinna poistel ikka – trollibussiga. Kuid sisseastumine ise oli hoopis teine ooper kui täna. Avaldus tuli kirjutada ja neli ränka sisseastumiseksamit sooritada hoopis Koplis.

Esimesel septembril peeti koguni kaks aktust: esimene Kopli suures auditooriumis, kus majandusteaduskonna dekaan Toomaspoeg värsked tudengid rühmade kaupa ette kutsus. Just seal sai Roode ootamatu üllatuse osaliseks – ankeetide põhjal määrati ta kohe esimesel päeval rühmavanemaks. Seejärel tuli sõita Mustamäele ülemajalisele aktusele. Kuna Roode jõudis Koplist kohale hiljem, polnud aulas enam vabu istekohti, mistõttu möödus tema esimene pidulik üritus aula seina ääres radiaatori peal istudes.

Kilukarpe ehk buss nr 20 ja range õppedistsipliin

Tollal algas õppetöö igal hommikul kell 8 ja kestis kuus päeva nädalas – ka laupäeviti olid tunnid, ehkki pärast kella kahte neid enam üldiselt ei toimunud. Kuna majandusteaduse tudengid pidid läbima suure osa ka ehituseriala ainetest, oli õppeprotsess keeruline ja neid kutsuti suisa “peksupoisteks” – alustanud 25–30 tudengist lõpetas rühma vaid 14.

Koplis ja Mustamäel asuvate õppehoonete vahet liikumiseks oli üksainus ikooniline ühistransport – buss number 20. Kell pool kaheksa hommikul tormasid tudengite hordid bussi peale, mis oli tolleks hetkeks juba täis Balti laevaremonditehase töölisi. „Seal siis haiseti ja peeretati ja vot see oli see hommikune melu,” meenutab Liias naerdes, lisades, et erinevalt tänastest rongis õppijatest oli sellises bussis igasugune õppimine ja lugemine täielikult välistatud.

Kuidas 30 rublaga kuus ellu jääda?

Esimesel õppeaastal oli tudengi stipendium kõigest 30 rubla kuus. Kui arvutada maha 2 rubla ühikakoha ja poolteist rubla bussi- ja trollikaardi eest, jäi järele üsna kesine summa, millest tuli katta ka kojusõidud. Puhvetis maksis tee küll vaid 2 kopikat, kuid kui kulutada päevas kasvõi üks rubla söögile, oli eelarve otsustavalt lõhki.

Nii oli tudengite seas elutähtis traditsioon naasta nädalavahetuselt kodust spordikottidega, mis olid moosipurke ja suitsusinki triiki täis. Paljud kippusid just raha teenimise eesmärgil ka Üliõpilaste Ehitusmalevasse (EÜE), et osta endale näiteks jalgratas, ülikond, uhkem kleit või lihtsalt elatist teenida. Roode ise oli aga eeskujulik tudeng: tänu sellele, et ta käis kohal absoluutselt kõigis loengutes, ei pidanud ta vabal ajal peaaegu üldse õppima ning sai seetõttu kogu stuudiumi vältel kõrgendatud stipendiumi.

Restoran “Kännu Kukk”, ühikaseltsid ja legendaarsed saunapeod

Kuna ülikooli ruumides ja ühikaklubides (nagu Piko ja Eva) oli napsuvõtmine rangelt keelatud, peeti õigeid pidusid väljaspool tehnikaülikooli territooriumi, et alkoholiga probleeme ei tekiks. Tõeliseks kultuskohaks kujunes Mustamäel asunud restoran Kännu Kukk, mille kohta liigub legende tänini. Ühikates võis tihtipeale näha Kännu Kukest “laenatud” serviise ja räägitakse, et sealt olevat ühikatuppa kohale toodud isegi terve tugitool.

Teine suur hitt oli saunakultuur. Sõideti rongi või bussiga kuskile jõe või järve äärde asutuste saunadesse. Nende puhkekohtade kohalikud valvurid-taadikesed hoidsid üritustel silma peal, kandes sageli peas TPI mütse ehk tekleid, mille tudengid olid sinna nagisse unustanud.

Filmiklubi sünkroontõlge, Tarkovski ja lendavad telekad

Igal teisipäeva õhtul alates kella seitsmest kogunesid Mustamäele kokku igasugused “karvased ja sulelised”, sest toimus väärtfilmide õhtu filmiklubis. Filmiklubi näitas mustvalgeid koopiaid (mis reaalses elus olid värvilised ja kohati ka tsenseeritud), kuid huvi oli tohutu. Kohal käisid suured nimed – kord astus üles kuulus režissöör Andrei Tarkovski isiklikult, kes oli esinemise ajaks küll juba üsna “sopsus”. Legendaarne tõlkija Aleksander Kurtna istus aga esimeses reas, pani klapid pähe ja tegi filmidele otse sünkroontõlget.

TPI üliõpilaselu oli nii vaba, et siin esines isegi kogu Nõukogude Liidus ülikuum ansambel Mašina Vremeni, mis pani külalisdelegatsioonidel kõrvad liikuma – midagi sellist ei saanud ükski tavaline ülikool mujal liidus endale lubada.

Kuid tudengite vimm süsteemi vastu kogunes seitsmekümnendate keskel. See väljendus vahel üsna pööraselt. Kui 1972. ja 1976. aasta jäähoki MM-il Nõukogude Liit kulla kaotas, tähistati seda ühikates rõõmuhõisetega ja… aknast välja lendavate televiisoritega. Need polnud tänapäeva kerged ekraanid, vaid massiivsed puitkastiga ja metallraamiga lampkineskoobiga telerid, mille kukkumise järel oli kolmetähelise turvaorganisatsiooni poistel ja kooli juhtkonnal kõvasti ebameeldivat tegemist.

Vastlatrall Vanakal: hernesupp otse Nõukogude armeelt

Üheks Roode korraldatud meeleolukaimaks ürituseks olid vastlad Vanaka mäel. Kuna plastmasskelke tollal polnud, ostsid tudengid majapidamistarvete poed emailkaussidest tühjaks ja vedasid need Vanakale, et nendega liugu lasta.

Kuna toitlustusteenust ehk catering’i tol ajal ei tuntud, võttis Roode lihtsalt Tondi kasarmus mõnel Nõukogude armee ohvitseril nööbist kinni ja rääkis augu pähe. Nii keetsidki umbkeelsed soldatid sõjaväe välikateldest Vanaka all tudengitele hernesuppi – otse armee kulul.

Tänapäeval on kunagisest säästlikust liivakõrbest saanud kaunis ja avatud ülikoolilinnak. Kuid need seitsmekümnendate aastate õppetunnid, leidlikkus ja oskus asju huumoriga võtta on midagi sellist, mida väärtustab iga põlvkonna tudeng.

Foto:

Rahvaste sõpruse päevad TPI-s,grupp TPI komnoori Taidlejate majas (Glehni lossis), paremalt 3. Roode Liias, TPI komsomolikomitee sekretäri asetäitja idoloogilise töö alal, 19.apr. 1977.a., foto: P. Raukas (TTÜM F 3867:1); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum