Kopeerpaberist teadustaristu juhtimiseni: Anu-Mai Levo meenutused ülikooliaastatest ja murrangulistest 90ndatest

Kristin Rammus

Anu-Mai Levo

Kui Tallinna Tehnikaülikooli teadustaristu juht Anu-Mai Levo meenutab oma stuudiumiaastaid Mustamäel, kangastub silme ette ajajärk, kus ülikooliharidus kanti vihikutesse läbi kopeerpaberi ning ülikooli lõpetamist tähistati vahetult enne ajaloolist rahareformi.

Anu-Mai Levo teekond ehitusteaduskonnas aastatel 1987–1992 on inspireeriv sissevaade põlvkonna elusse, kes õppis murranguliste ühiskondlike muutuste tuules ning rajas aluse kaasaegsele Eesti insenerimõtlemisele.

Inseneride dünastia ja teadlik valik: Pelgulinna haiglast TPI ehitusteaduskonda

Anu-Mai sattumine TPI-sse polnud puhtalt juhus, vaid orgaaniline jätk perekondlikule taustale. Kuna tema ema oli teedeinsener ning isa samuti kütte- ja ventilatsiooni eriala insener, oli kodune keskkond tehniliste teadmiste ja loogilise mõtlemisega tihedalt läbipõimunud.

Nagu Anu-Mai soojalt meenutab, oli tal noorena siiski ka teisi mõtteid. Venna eeskujul kaalus ta tegelikult Tartusse arstiteaduskonda astumist ning käis ühel suvel Pelgulinna haigla operatsiooniplokis pisteliselt kontrollimas, ega ta verd ei karda. Kuid vanemate “pehme mõjutustegevus” ja praktiline meel jäid peale: kahe lapse saatmine Tartusse tundus vanematele keeruline ning insenerihariduse väärtus oli peres selge.

Tulnud Tallinna 21. Kooli inglise keele süvaõppega klassist, oli Anu-Mail kaasa saadud tugev õpiharjumus ja eneseusk. Sisseastumiseksamid matemaatikas, füüsikas ja kirjanduses möödusid sujuvalt.

“Meile öeldi koolis alati, et te peate olema parimad. See kasvatatud eneseusk andis kindlustunde, et ükskõik mis olukorras leiad sa pea ja käte koostöös lahenduse,” märgib Anu-Mai oma kooliaastate mõju kokku võttes.

  1. aastal astus ta TPI ehitusteaduskonda kütte, ventilatsiooni ja gaasivarustuse erialale. 25-liikmelises rühmas oli esialgu vaid kuus tüdrukut, kuid kokkuhoidev rühm ja toetav keskkond tegid õpingutest sujuva ning huvitava teekonna.

Tudengielu vabaduse tuultes: trollisõidud Mustamäele, Roheline Konn ja kopeerpaber

Elu 80ndate aastate lõpu TPI-s polnud üksnes kuiv teooria, vaid nooruslik elujõud ja seltskondlik suhtlus. Kesklinnas kasvanud Anu-Mai jaoks oli igapäevane trollisõit Mustamäele omamoodi uus kogemus ja sotsiaalne ajaveetmisvorm koos teiste linnast tulnud tudengitega.

Arvutite puudumisel nägid tudengid vaeva konspekteerimisega, kusjuures hea käekirjaga Anu-Mai kirjutas oma loengukonspekte läbi kahe kopeerpaberi, et rühma kaaslasi aidata.

Valdkond

Õppekorraldus ja olme 80/90ndate vahetuse TPI-s

Konspekteerimine

Konspektide paljundamine toimus käsitsi läbi kopeerpaberi, aidates üksteist õppetöös.

Õppetöö ja korpused

Õppetöö toimus igapäevaselt hommikust lõunani peamiselt 3. ja 6. korpuses. Eksamid sooritati piletite alusel.

Sotsiaalne elu ja toit

Söögipausid olid päeva oluline osa: loengute vahel rutati sööklasse “Roheline Konn” või tähistati stipipäeva Kännu Kuke restoranis.

Vaba aeg ja sport

Lisaks õpingutele mängis Anu-Mai ülikoolis korvpalli ning käis kultuurihuvist kinoklubis.

Õppimine polnud Anu-Mai sõnul ülemäära raske, vaid mõjus pigem “lapsepõlve pikendusena”. Teoreetilises mehaanikas säras loogiline mõtlemine, kus ainus vajalik abivahend kontrolltööl oli pastapliiats, mille abil sai meelde tuletada kuulsat kruvireeglit. Siiamaani on tal meeles seik õppejõud Andrus Salupere loengust, kui parve-ülesande juures küsis õppejõud madala häälega: “Kas sind ei ole kunagi viidud parvega sõitma?”

Ehkki teooria oli põhjalik, oli vahetu praktika tol ajal veel kauge, näiteks joonistati elektrijaamade loengus tahvlile vaid ringe ja kaste ning hiljem Iru elektrijaama külastades oli üsna keeruline skeemide järgi päris katelt üles leida.

Samm-sammult hakati tunnetama ka ühiskondlikku avanemist:

  1. Kolhoosikohustuse ärajäämine: Esimest korda ei saadetud värskeid tudengeid sügisel kolhoosi, mis muutis esimese kursuse sisseelamise teistsuguseks.
  2. Nõukogude armee murrang: Esimesel kursusel võeti rühma noormehed aastaks sõjaväkke, kuid nad naasid juba järgmisel aastal, mis tõi kursusele uut särtsu ja stabiilsust.
  3. Avaramad võimalused: Ehkki EÜE-s Anu-Mai enam ei käinud, avanesid võimalused matkata Venemaal ning kolmandal kursusel külastada juba Ameerika Ühendriike.

Samuti lõi tudengipõlve fooni osalemine murrangulistes rahvuslikes sündmustes – Hirvepargi miitingutel ja öölaulupidudel.

Märgiline 19. juuni 1992: Esimene vaba Eesti lend ja legendaarne viimane rublastipendium

Anu-Mai Levo ülikooli lõpetamine kujunes tõeliselt sümbolitest tihedaks ajalooliseks hetkeks. 19. juunil 1992 anti kätte diplomid ja nii olid nad ametlikult esimene lend, kes lõpetas taastatud Eesti Vabariigis.

Kuid sellega polnud ajaloolised pöörded veel lõppenud. Samal lõpuaktuse päeval maksti tudengitele välja viimane nõukogude rublades stipendium, mille suuruseks oli koguni 2000 rubla: summa, mis ületas sel hetkel Anu-Mai insenerist ema kuupalka.

“Teadsime, et järgmisel hommikul, 20. juunil, hakkab kehtima Eesti kroon ja rublad kaotavad igasuguse väärtuse. Lõpupeolt tulles läksime otse Trummi tänava poodi ja ostsime viimaste rublade eest alkoholi ja kraami, et raha lihtsalt enne hommikut ära kulutada,” meenutab Levo muigega ajastu pööraseid hetki.

See oli märgiline üleminekuaeg: kauplustes valitsevad talongisüsteemid ja üldine määramatus põimusid noorte värskete spetsialistide ees avaneva piiritu tulevikulootusega.

Soome kogemusest energiatõhususe eksperdiks ja Tehnikaülikooli teadustaristu juhiks

Anu-Mai diplomitöö ei valminud keldriarhiivis, vaid Soome energeetikahiiu Fortum (toonase nimega Imatran Voima) juures. Vahetult pärast lõpetamist suundus ta pooleks aastaks Soome praktikale ja koolitusele, mis andis vankumatu kinnituse tema teadmiste konkurentsivõimest.

Olgugi et ülikooli ajal oli ta EKE Projekti stipendiaat ja suunatud tööle projekteerijaks, viis nõukogude süsteemi kokkuvarisemine selleni, et noored insenerid got täieliku tegevusvabaduse. Projekteerijana ei töötanud Anu-Mai päevagi, vaid rakendas oma teadmisi energiasektoris:

  • Energetikauuringud ja energiasääst: Läbi viidud täismahus energiasäästuuuringud ja -analüüsid rohkem kui 40 Eesti tööstusettevõttes.
  • Strateegiline nõustamine: Energiaarengukavade ja -strateegiate koostamine ning nõustamine alates Eesti Energiast kuni kohalike omavalitsusteni.
  • Ettevõtluse toetamine: Noorte alustavate ettevõtjate nõustamine Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuses (HEAK).

Täna töötab Anu-Mai Levo Tallinna Tehnikaülikooli teadustaristu juhina, seistes hea selle eest, et ülikooli teadlased ja tudengid saaksid kasutada tipptasemel laborikohti ja seadmeid.

Tulevikukaemus: Kohanemisvõime on parim haridus

Mõeldes tagasi oma teekonnale ja vaadates tänaseid üliõpilasi, sealhulgas oma poega, kes õpib samuti Tehnikaülikooli teisel kursusel, rõhutab Anu-Mai, et tehnoloogia ja töökeskkond muutuvad kiiremini kui kunagi varem.

“Kui minu poiss küsis, kelleks ta võiks õppida, vastasin ma, et seda töökohta, mida tema tulevikus pidama hakkab, pole täna arvatavasti veel olemaski. Peamine on õppida, areneda ja olla valmis muutusteks. Teadmine, et sa ei tea kunagi kõike, aga oskad küsida ja lahendusi otsida – see ongi ülikoolihariduse tegelik väärtus.”

Anu-Mai Levo lugu meenutab meile, et insenerimõtlemine polnud 80ndate ja 90ndate murrangutel üksnes valemite teadmine, vaid julgus katsetada, kohaneda ning ehitada üles uut ja paremat tulevikku.