Kui me vaatame täna tänapäevast ülikoolielu, tundub 1950ndate aastate tudengipõlv justkui teisest maailmast. Emeriitprofessor Enn Velmre meenutused viivad meid aega, kus inseneriharidus algas sõna otseses mõttes “raua kooliga” ja loengud katkesid täpselt kellalöögi pealt.

Lapsepõlv kuurortlinna lummuses

Enn Velmre Haapsalu-periood sai alguse 1938. aastal, mil tema perekond kolis sinna isa töö tõttu maksuametis. See oli aeg, mil Haapsalu oli veel üks Eesti tähtsamaid kuurortlinnu, täis “valgetes kingades ja valgetes kaabudes supelsaksu”.

Koolitee algas Velmrel 1940. aasta novembris keset sõjamöllu. Huvitav on märkida, et kuigi õpikuid nappis ja matemaatika raamat ilmus alles poole aasta pealt, oli lugemine tal juba varakult selge. Tema esimene klassijuhataja oli legendaarne Aasa Ellerhein, kes õpetas talle selgeks ilusa kirjatehnika, mis tõi hiljem ka auhindu.

Kuni keskkooli lõpuni 1955. aastal oli Velmre jaoks suurimaks väljakutseks see, et tal puudus üks kindel lemmikaine – kõik uus ja huvitav paelus teda võrdselt. Lisaks spordile ja vehklemisele saatis teda muusika. Ta mängis vanaisa poolt “põlve otsas” meisterdatud punasel viiulil kuni Tallinnasse ülikooli tulekuni.

“Raua kool” Taga-Koplis

Velmre astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti (TPI) ja tema esimene kokkupuude kooliga ei olnud mitte auditooriumis, vaid hoopis Taga-Kopli õppetöökodades. See oli tõeline “raua kool”, kus iga tulevane insener pidi läbi tegema sepa-, lukksepa-, valu- ja keevitustööd.

Velmre meenutab eredalt, kuidas ta pidi higisel otsaesisel metall-latist mutri taguma ja gaasitoru kinnituskonksu sepistama. Isegi kui nendel töödel polnud otsest seost elektriga, peab ta seda kogemust siiani kuldaväärt hariduseks, mille peaksid läbima kõik “raua kooli” tudengid.

Legendaarsed õppejõud ja täpsus

Ülikooliajast on Velmrele meelde jäänud värvikad professorid. Näiteks professor Petersen paistis silma oma uskumatu täpsusega: kui loengu lõpukell helises, võis ta lause poole pealt katkestada, panna kirja koma ja järgmine kord täpselt sealt samast kohast jätkata. Matemaatikaprofessor Ants Särevil oli aga kombeks eksami ajal suure ajalehe taha varjuda, jättes tudengitele mulje, et ta ei jälgi neid, kuigi krabistas lehega täpselt siis, kui keegi vastas.

Kuigi Velmre diplomil seisab elektromehaanika inseneri nimetus, suunas saatus ta tänu professor Aleksander Voldekile hoopis elektroonika ja transistoride maailma. Juba neljandal kursusel värvati ta värskelt loodud elektroonika instituuti Pirita teel, kus valitses sel ajal noor ja entusiastlik õhkkond. Tema diplomitöö oli aga seotud hoopis Johannes Hindi silikaltsiidi tootmisliini automatiseerimisega.

Tagasi vaadates leiab Enn Velmre, et kõik need aastakümned – alates Haapsalu harjutuskoolist kuni emerituuri aastateni – on talle midagi andnud. Tema lugu on kinnitus sellest, et laiapõhjaline huvi maailma vastu ja praktiline “käed külge” kogemus on vundament, millele saab ehitada pika ja viljaka teadlastee.