Kui tänapäeva tudengid kurdavad varajaste loengute üle, siis tasub korraks piiluda 1950ndatesse, kus Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) elu kees Kopli poolsaare tipus asunud vanas laevatehase kontorihoones. Üks neist, kes sealset haridust ja rannatuuli nautis, oli Kalju Sipp – mees, kelles said kokku täppisteadus, muusikaarmastus ja paras annus seiklusvaimu.

Tantsupõrandalt joonestuslaua taha

Kalju meenutab, et tema kooliaeg algas süngel 1949. aastal, mil repressioonid ja küüditamine hoidsid õhus “hauda vaikust”. Kuid noorus ei jää elamata. Kalju oli tuntud kui kõva tantsulõvi, kelle jaoks tantsupeod olid keskkooli ajal ainsaks helgeks mälestuseks. 1953. aastal viis tee aga TPI masinaehituse rühma MM-58. Stipendium oli toona 125 rubla – mitte just varandus, aga tudengile asja eest.

Kalju ei olnud aga pelgalt valemite järgija. Koos sõpradega pandi kokku ansambel – akordion, kitarr ja hiljem saksofon. Kui õnnestus mõnel asutuse peol mängida, teeniti “kõva raha” – tervelt viis rubla näo peale!

Kodus aga käis salajane elu. Kalju vanemad muretsesid raadio ja siis algas “pappide ja antennide sättimine”, et summutajate kiuste Ameerika Häält kuulata. Just sealt kuulis ta esimesena Hruštšovi Stalinit paljastavat ettekannet, mida hiljem seitsmendas auditooriumis ametlikult ette loeti.

Paadiga üle heinamaade ja 34 hammasratast

Tudengielu juurde käisid ka pöörased matkad. 1956. aasta kevadine paadimatk marsruudil Pärnu-Viljandi-Tartu jäi meelde sellega, et paduvihmade tõttu tuli paate mööda heinamaid köitega vedada, sest jõesäng oli kadunud ja aerud laiemad kui oja.

Inseneripraktika viis Kalju Tallinna Ekskavaatoritehasesse, kus ta joonestas uue hiigelekskavaatori reduktori korpust. Kujutage ette masinat, mille sees on 34 hammasratast – see oli tõeline meistriteos, mis sai Kalju diplomitöö aluseks.

Üks eredamaid hetki poliitilisest sulaajast oli see, kui Kalju naasis komandeeringust ja avastas Balti jaamas, et suur Stalini kuju on lihtsalt maha võetud. See oli psühholoogilise vabanemise märk.

Oma töömeheteel andis ta suure panuse Eesti ehituslukku, töötades välja Narva plokkide (vahustatud silikaatbetooni) lõikamise tehnoloogia. Selle saavutuse eest pärjati teda isegi Lenini juubelimedaliga.

Kalju elurõõm ei kadunud kuhugi – veel 80. sünnipäeval saatis ta restoranis sõpru kitarril. Alles pärast seda pani ta pilli käest ja kinkis selle tütrepojale, öeldes, et tema aeg pilli sõrmitseda on täis saanud.

Kalju Sipp on elav näide sellest, kuidas ka kõige keerulisematel aegadel sai läbi huumori, muusika ja tugeva insenerihariduse ehitada üles väärika ja põneva elu. Tipi-vaim elab edasi!