Rändame taas ajas tagasi 1960ndatesse, mil Mustamäe mändide vahel hakkas kuju võtma tänane ülikoolilinnak. Oma mälestusi jagab emeriitprofessor Olav Aarna, kes alustas õpinguid 1. septembril 1960.

Hruštšovi sula ja suur unistus

1960ndate algus oli eriline aeg – seda tunti “Hruštšovi sula” nime all, mil poliitiline õhkkond muutus varasemaga võrreldes veidi vabamaks. Noore Olavi jaoks oli see aeg täis põnevaid valikuid. Kuigi lapsepõlves unistas ta raadioinseneriks saamisest ja pani kokku primitiivseid raadioaparaate, siis ülikooli astudes valis ta hoopis automaatika ja telemehaanika eriala. See oli tol ajal ülipopulaarne – ühele kohale kandideeris tervelt 25 inimest ning sisse said peamiselt vaid kuldmedaliga lõpetajad.

Esimene poolteist aastat: päeval tehases, õhtul loengus

Tänapäeva tudengile võib see tunduda uskumatu, kuid 60ndate alguses kehtis reegel, et ilma tööstaažita sisseastujad saadeti esimeseks kolmeks semestriks tootvale tööle. Nii töötasidki tulevased automaatikud täiskohaga tehases Punane RET, käies loengutes alles õhtuti. Olav Aarna meenutab, et kuigi see pikendas stuudiumi ja diplomini jõuti alles kuue ja poole aasta pärast, oli see hindamatu elukogemus.

Automaatika tudengite kogukond oli kokkuhoidev ja meenutas oma olemuselt korporatsiooni. Alates 1963. aastast pandi alus traditsioonile tähistada 12. märtsil automaatika päeva, mis püsib elus tänaseni. Olulist rolli mängisid ka õppejõud, keda peeti vaimseteks isadeks – näiteks professor Hanno Sillamaa või arvutientusiast Ustus Agur, kes hakkas arvuteid õppetöösse kaasama juba 60ndate lõpus.

Sport ja ekstreemsed matkad

Tudengielu ei koosnenud muidugi ainult koodist ja skeemidest. Olav avastas enda jaoks orienteerumise, mis oli tol ajal Eestis alles uus ala. Veelgi põnevamad olid aga suvised kaugmatkad. Aarna osales viienda ehk kõige raskema kategooria matkadel, kus tuli kolm nädalat täielikus asustamata piirkonnas hakkama saada. Olgu selleks siis Uurali mäed või Baikali järve ümbrus – 40-kilone seljakott seljas ja kärestikuliste mägijõgede ületamine andsid karastuse kogu eluks.

Kas kunstmõistus asendab õppimise?

Olav Aarna rõhutab oma meenutustes midagi väga olulist ka tänastele tudengitele: kuigi tehnoloogia areneb tormiliselt, on ta veendunud, et arvutid ega tehisaru ei asenda kunagi õppimist ja õpetamist. Lõpuks peab igaüks meist konstrueerima oma maailmamudeli iseenda “kahe kõrva vahele” ning kõige paremini saab seda teha vahetus kontaktis teiste inimestega.

Olav Aarna meenutused näitavad, et olgu aeg milline tahes, tudengiaeg on alati ilus aeg.

Fotod:

• TPI energeetikateaduskonna üliõpilased Olav Aarna, Heiki Vallaste ja keemiateaduskonna üliõpilane Maie Mäesalu TPI komsomoliorganisatsiooni XII aruande- ja valimiskonverentsil “Eesti Energia” saalis, 1964.a. (TTÜM F 5107); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum
• Olav Aarna, portree 1973.a. (TTÜM F 2238); Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum