Kristo Krummi saabumine Tallinna Tehnikaülikooli 1991. aastal tähistas ajastu murrangut, kus vana nõukogude kord varises kokku ning rublaaegne maailm muutus poole aastaga tundmatuseni. Krummi jaoks oli see hüpe Püssi keskkooli rahulikust rutiinist Tallinna anonüümsesse rüppe. Mustamäe ei olnud tollal lihtsalt linnaosa, vaid justkui eraldiseisev, hoomamatu linn, kuhu sõitmine konkreetsete trollinumbritega oli omaette suursündmus. See oli paik, kus sügisene lörtsine ilm ja külm, kõle ning “kole” kinokülastus Kajas maalisid esimese pildi pealinna elust.

Valik tehnikaülikooli kasuks oli aga kodeeritud Krummi perekondlikku DNA-sse. Perekonnas valitses vankumatu traditsioon: kuna kõik sugulased olid lõpetanud just tehnikaülikooli, siis muud õppeasutused – sealhulgas Tartu Ülikool – ei eksisteerinud perekondlikul kaardil isegi teoreetilise võimalusena. Esialgne erialavalik, tehniline füüsika, ei sündinud aga suurest kutsumusest, vaid pragmaatilisest soovist leida väikseima konkursiga tee ülikooli uksest sisse. Nii sai temast osa esimesest lennust, kes seda tollal uut ja “raju” eriala 35 aastat tagasi alustas.

Ühiselamuelu kui omaette maailm

Esimene kokkupuude ühiselamuga oli Krummile kultuurišokk. Naasnud oma elu esimeselt välisreisilt Lääne-Saksamaalt, maandus ta Leningradis, kihutas öösel koju ning jõudis hommikuks Mustamäele. Kontrast lääne sära ja nõukogude aja “vaese aja” vahel oli karjuv: teda ootas ees tuba, kus polnud muud kui kaks purupaljast reformvoodit. Kuna voodipesu puudus, möödusid esimesed ööd sõna otseses mõttes kahe madratsi vahel magades.

Ühiselamu oli aga elav organism, kus tudengid jooksid hoonete vahet toasussides ja elu tehti nii mugavaks, kui fantaasia lubas. Krumm meenutab tollast sisustushierarhiat kolme taseme kaudu:

• Tase 1 (Baastase): Purupaljad reformvoodid, tühjad riiulid ja askeetlik tühjus, mis tervitas igat uut tulijat.
• Tase 2 (Edasijõudnud): Iseseisvalt ehitatud narid ja kodust sissetasitud mööbel. Selles staadiumis ilmusid tuppa juba esimesed staatuse sümbolid – televiisor ja tollal haruldane videomakk.
• Tase 3 (Luksus): Tõeline insenerimõtte tipp, kus tuba ehitati kahekordseks. Karkassi abil tõsteti magamisase lae alla, et tekitada allapoole “elutuba” – need olid tõelised ühikaluksnumbrid.

See oli sõnadega kirjeldamatu subkultuur, kus katkematu sotsialiseerumine, koos õppimine ja ühine söögitegemine moodustasid eraldi maailma, mida tänapäeva mugavustega raske võrrelda on.

Akadeemiline rangus ja “vändaga telefonide” ajastu

90ndate õppetöö oli logistiline väljakutse ja intellektuaalne maraton. Tüüpiline esmaspäev algas kell 8:00 kehalise kasvatusega Mustamäel, jätkus majandusloengutega Koplis ning tipnes kuuetunnise füüsikalaboriga tagasi Mustamäel. Koju jõuti alles hilisõhtul, kaasas hiiglaslikud A1 ja A0 joonestusrullid, mida tollal tuli vormistada rangelt käsitsi.

Tehnoloogilist taset kirjeldab Krumm kui “vändaga telefonide” ajastut. Arvutid olid haruldane eksootika, mida võis kohata vaid spetsiaalsetes arvutiklassides. Kogu akadeemiline suhtlus toimus teisiti:

• Loengumaterjalid olid käsitsi kirjutatud kiledele.
• Eksamid olid valdavalt suulised: piletisüsteem, pikk ettevalmistusaeg ja vajadus teooria õppejõule päriselt “lahti seletada”.

Hoolimata sellest, et tehniliselt oldi läänest maas, oli reaalainete – matemaatilise analüüsi ja diferentsiaalvõrrandite – sügavus kompromissitu. See oli aeg, kus teadmised pidi päriselt omandama, sest Google’it ega tehisaru polnud veel olemaski.

Sotsiaalne võrgustik ja märksõna “Õliradikas”

Krummi ühiselamutuba kujunes kiiresti “läbikäiguhooviks”, kuhu sõbrad jätsid oma jälje omapärasesse külalisteraamatusse, täites selle visuaalse ja sõnalise kunstiga. See seltskond, kuhu kuulusid ka Paidest lainetena saabunud Depeche Mode’i fännid, tõi kaasa uue muusikalise kultuuri ja sotsiaalse dünaamika.

Kogu sõpruskonna koondmõisteks sai parool “Õliradikas”. See sündis Peipsi äärest leitud sildist ja muutus märgiks, mis asendas mobiiltelefone. Kui keegi läks “Babesi” (Peipsi) äärde puhkama, piisas viiekilomeetrisest amplituudist tee ääres – silt “Õliradikas” andis märku, et sõbrad on just seal. Vaba aeg möödus sportlikult: 1.81 m pikkune Krumm täitis korvpalliväljakul tsentri rolli ja õhtuti koguneti ühikate all asuvatesse keldribaaridesse või diskoteekidesse, kus tantsimine oli peamine sotsialiseerumise viis.

Armastus ja ellujäämisstrateegiad

90ndate tudengielu oli täis kontraste. Ühelt poolt raske füüsika ja töö öövalvurina või Ania kolhoosi kartulipõllul, teisalt aga särav ja ootamatu modellikarjäär. Kristo Krumm oli nimelt diplomeeritud paberitega modell, kes kuulus Männikul tegutsevasse show-truppi. See maailm pakkus vajalikku lisaraha ja põnevat vaheldust akadeemilisele sügavusele.

Just ühiselamuelu ja Paide sõpruskond viisid Krummi kokku tema tulevase abikaasa Kairitiga. Nende ühine tee algas Mustamäe ühikakoridoridest, viies hiljem oma pesa loomiseni lähedalasuval Vilde teel. Tollaseks suurimaks staatuse sümboliks oli aga vana auto – suvaline putitatud sõiduk, mille nimel oldi valmis tundide kaupa romulates varuosi otsima, et eristuda n-ö “ärikatest” ja saavutada teatav iseseisvus.

35 aastat sõpruse ja teaduse vahel

Tagantjärele vaatab Kristo Krumm ülikooliajale kui perioodile, mis kiirendas iseseisvumist ja pani aluse elukestvatele suhetele. Kuigi tema tee viis füüsikast majanduse ja lektoritöö juurde – kuna ühiskonnateadused sobisid tema loomusega paremini –, on huvi tähetorni ja astrofüüsika vastu jäänud püsima hobi korras.

Lõppjäreldusena nendib Krumm, et hariduse kvaliteet ei sõltu laborite ilust või seadmete uudsusest, vaid süvenemisest ja inimestest. Ühiselamust ja rasketest õpingutest saadud kontaktid ning need “metsikud” mälestused on kestnud juba üle 35 aasta, tõestades, et tühjast reformvoodiga toast alanud teekond on olnud hindamatu väärtusega.