Kujuta ette olukorda: sa astud ülikooli, esimesed kuud elad Toompeal valitsuse hoones, loengusse ronimine võtab võhmale (eriti pärast rasket õhtut), palgapäeval ostad nurgakioskist kasti veini ning aastakümneid hiljem leiad end keset riigipööret peaministri kohuseid täitmas. Kõlab nagu seiklusfilmi stsenaarium? Just sellistest uskumatutest, humoorikatest ja ajaloolistest hetkedest räägib meile emeriitprofessor Jaak Leimann!

1959. aasta sügis: kui Toompeal asus ühiselamu

Jaak Leimann astus Tehnikaülikooli majandust õppima 1959. aastal. Tõsi, eraldi majandusteaduskonda tollal veel polnudki – majandus kuulus hoopis mehaanikateaduskonna alla. Kuna ülikool ei mahtunud Kopli poolsaarele ära, toimus suur osa loengutest hoopis Toompeal.

Aga mis kõige põnevam: Jaak elas esimesed paar-kolm kuud ühiselamus, mis asus otse Toompeal valitsuse hoone teisel korrusel! Tegemist oli läbikäidava toaga ning noorel tudengil oli juba siis „valitsuse hõng juures“. Toompeale loengutesse ronimine oli aga omaette katsumus. „Sinna üles ronida nii kerge ei olnud, eriti kui eelmine päev oli raske,“ muigab Leimann.

Hiljem koliti tudengid vastvalminud Koskla ühiselamusse, kust Kopli või Toompea loengutesse saamine oli tõeline logistiline suursaavutus. Sõpruse puiesteed ju tollal veel polnud – tuli vantsida Lilleküla jaama, sõita sealt rongiga üks peatus Balti jaama ja sealt edasi liikuda.

Hruštšovi eksperiment, Volta tehas ja kast veini

Õpingute algus langes kokku niinimetatud Hruštšovi eksperimendiga: esimesed poolteist aastat pidid tudengid päeval tööl käima ja õppima õhtuses osas. Jaak töötas Voltas kuus päeva nädalas ja neli korda nädalas käis õhtuti koolis. Kuna tööl käies tekkis tudengitel taskuraha, juhtus ka „mõndagi lõbusat“.

Mustamäe ja Lilleküla vahel laiusid tollal veel peamiselt mullahunnikud. Endla tänava nurga peal asus kiosk, kust palgapäeval osteti koos toanaabriga kast veini. Kast pandi mullahunnikute vahele maha ja kutsuti kõik ühika sõbrad kampa napsu võtma. Korra hoidmiseks oli majas ülikarm, kuid sisimas liberaalne komandant proua Tael, kes oma poisse alati hoidis. Muide, nelja ühiselamu peale oli tollal vaid üksainus telefon, mille juures tudengid kordamööda valves käisid!

Öine agiteerimine ja maandumine otse ajalootormi keskele

Pärast kandidaadikraadi kaitsmist avanes Jaagul võimalus stažeerida 10 kuud Soomes, mis andis talle hindamatu kogemuse lääne süsteemist. See praktiline taust viis ta hiljem otse riigitüüri juurde.

Kuidas sai Jaak Leimannist majandusminister? See lugu on täis klassikalist eestlaslikku juhust: Edgar Savisaar kutsus esmalt valitsuse majandusministriks Erik Tergi. Terk aga kahtles ja soovitas: „Võta hoopis Leimann!“ 

Nii tulidki mehed ühel õhtul Jaagule koju ja agiteerisid teda öö läbi, kuni mees lõpuks „jah“-sõna ütles. Jaak meenutab, et ei saanud terve öö magada ja plaanis hommikul keelduda. Kui ta aga nägi kabineti nimekirjas teisi soliidseid mehi – nagu Endel Lippmaa ja tulevane president Lennart Meri –, mõtles ta: „Kuidas ma nii vilets olen, et jään ikka siia kampa“.

1991. aasta augustiputš: peaministri rollis suvilast Tallinna

Leimann oli määratud Savisaare asetäitjaks ja pidi esmaspäeval, 19. augustil 1991 koos delegatsiooniga Moskvasse peaministri jutule lendama. Laupäeval tuli aga teade, et kohtumine jääb ära. Jaak oli parajasti suvilas ja tundis suurt kergendust, et ei pea Moskvasse loksuma. Esmaspäeval algas aga kurikuulus riigipööre (putš).

Kuna Savisaar oli parasjagu välismaal, langes augustiputši esimesel päeval valitsuse juhtimise ja koosolekute juhatamise koorem just Jaak Leimanni õlgadele. Ta meenutab poolnaljakat seika, kui ta sõbra juures Võrumaal olles nägi vene tanke mööda sõitmas. Ta kihutas kohe Tallinna, kutsus ministrid kokku ja koos koostati Mihhail Gorbatšovile kiri nõudmisega tankid tagasi kutsuda. Kuigi olukord oli pingeline ja majandus lagunemas, hoidis rahvas kokku ja oli valmis vabaduse nimel kannatama.

Professor ja minister ühes isikus

Kas on võimalik olla korraga nii vabariigi minister kui ka tehnikaülikooli professor? Legendaarne rektor Boris Tamm arvas, et on küll! Nii valitigi Leimann professori kohale juba poolteist aastat enne ministrikarjääri lõppu Siimanni valitsuses.

Jaagul on ka selge nägemus sellest, milline peaks olema ülikooli suhe praktikaga. Tema meelest peaksid majanduse ja sotsioloogia õppejõud roteeruma – käima vahepeal reaalses elus praktiseerimas ning siis naasma Mustamäele tudengeid õpetama.

Seda praktilist vaimu kandis ka tema suur eeskuju Raoul Üksvärav, kelle Leimann kunagi sõna otseses mõttes Tallinna Raekoja platsil nööbist kinni võttis, et end talle õpilaseks pakkuda.

Jaak Leimanni elu on olnud kirev ja täis saavutusi, kuid mehe enda sõnul on tema suurimaks ja jäävaks saavutuseks siiski tema neli last ja kümme lapselast.

Loodame, et see meeleolukas tagasivaade süstib ka tänastesse Mustamäe tudengitesse sama palju julgust, optimismi ja pealehakkamist, sest kunagi ei tea, kas tänasest loengust Toompuiesteel või Mustamäel võib tee viia otse ajaloo suursündmuste keskpunkti.