Sindi keskkooli lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli aasta vilistlane Sirje Potisepp tahtis algselt saada arstiks või ajaloolaseks. Küll aga võlus teda keemia selle tõttu, et keemiaõpetajal olid välismaa kangastest õmmeldud ilusad riided ning katsetes sai teha värve ja pauku. Pärast sisseastumiseksamite suurepärast sooritamist alustaski ta õpinguid Tartu Ülikoolis.

Armastuse tõttu Tartust Mustamäele

Ehitusmalevas kohtas Sirje oma tulevast abikaasat Vellot, kellega sügisel kiirelt abielluti. Kuna üks õppis Tartus ja teine TPI-s, võttis Sirje peagi paberid Tartust välja, sõitis kohvriga Tallinna ning elas esialgu mitu nädalat koos poistega TPI ühiselamutoas.

Toidainete kateedrisse tööle küsima minnes naeratas õnn: üks laborant läks lapseootusele ja Sirje sai tema koha. Tartu Ülikooli kahe kursuse tulemustega TPI-sse ületoomiseks pidi ta aga ühe meeletult raske aastaga tegema üle 20 uue arvestuse ja eksami. Õppejõud tulid vastutulelikult vastu ja võimaldasid privaatseid eksamiaegu.

Kartulist tugevusõpetus ja punane reduktor

Legendaarse reduktori joonestamisel oli abiks abikaasa Vello, kes lõpetas TPI elektroonika kateedri cum laude. Tugevusõpetuse eksamiga oli aga suurem mure, sest õppejõud pidas tema kujutlusvõimet liiga lapsikuks. Seepeale lõikas Vello Kopli üürikorteris kartulist kujundeid välja, kuni Sirjel tekkis plahvatuslik arusaamine ja aine sai tehtud.

Õpingud jätkusid konserveerimise tehnoloogia erialal, kuhu Sirje sai pärast ühe tudengi väljalangemist. Lisaks erialateadmistele andis TPI tema sõnul eluks vajaliku ökonoomika ja majanduse aluste baasi.

Õlle degustatsioon, maast laeni arvutid ja Moldaavia päike

Ülikooliajast meenub palju värvikat:

• Ebatavalised loengud: Professor Jüri Tamm rääkis loengus tulevikutoiduna puljongikuubikutest, samal ajal kui kõrvalauditooriumis keetsid ühiskondliku toitlustuse tudengid kontidest päris puljongit.
• Õppetunnid laborist: Õlle hindamise praktikumis jõid tüdrukud proovikogused enne mõõtmist ära ja kirjutasid protokollid teistelt maha. Õppejõud Aarne Suurtal andis neile karistuseks üle realiseerimisaja õlut, mis pudelit avades vahuna välja lendles.
• Tehnoloogia mürin: Arvutitoad olid maast laeni kõrgeid mürisevaid arvuteid täis ning programmeerimise arvestuse läbisaamist mäletatakse kui midagi väga õudsat.
• Seiklused Moldaavias: Kuupikkusel praktikal Tiraspoli konserveerimistehases ning veinikeldrites kooriti päikese käes bikiinides sibulaid, kuni tige meister käskis tööseisaku hirmus riided selga panna.

Elu üürikorteris ja esimene töökoha suunamine

Tudengielus elati õppejõud Endla Lippre ema juures üürikorteris, aidati teda puude sissetoomisel ning hoiti koera nimega Suti. Stipendiumi- ja palgapäeval osteti 25 rubla maksnud põrandalamp või käidi Solnoki restoranis üherublast praadi söömas. Neljapäeviti sõid tudengid sööklas 7-kopikaseid kalakotlette ning sõitudeks oli kasutada isa roheline Moskvits 412.

Pärast lõpetamist suunati abikaasa Vello tööle Kuusalusse ettevõttesse Estron, mis tootis Juku arvuteid ja elektroonikasüsteeme. Sirje läks tööle Kuusalu kolhoosi abiettevõttesse Bioestron ning pidi ülikoolidiplomile vaatamata tõmbama esmalt jalga kummikud ja selga kitli.

Tänaseks on kogu Sirje pere seotud insenerialadega ning tema sõnum noortele on lihtne: tulge õppima toidutehnoloogiat, kasutage võimalusi välismaal õppimiseks ja tulge alati Eestisse tagasi!